Kui „Minu Amsterdam“ läbi sai, siis hakkasin lugema „Minu Londonit“, vahepeal saabus „Minu Brüssel“. Ja nende vahele jõudis mahtuda veel „Minu Austraalia“.

„Minu Austraalia“ – Airi blogib ka Õhtulehes ja kui aus olla siis ma ei ole tema postitusi väga lugenud. Mulle millegipärast ei ole see blogi südamelähedane. Ta kirjutab kuidagi kuivalt ja liiga pikalt. Olin raamatu suhtes ikka totaalselt eelarvamuste küüsis ja raamat seisis mul paar aastat riiulis. Aga kohe kui lugema asusin, sain aru, et tegemist pole Õhtulehes ilmuva blogiga. Raamat oli ladus, värvikas, kirev, uudishimu tekitav ja mõnus. Soovitaksin seda kõigile, kellel on plaanis seljakotiga Austraaliasse seiklema minna – väga väärt lugemine, lisaks just see, et raamatu autor armub ja tahab saada rohkem hüvesid kui suvaline aastase viisaga Eesti tööjõud. Väga hea lugemine.

Lisaks saab hea ülevaate sellest, kuidas kõik siin Eestis mõtlevad – lähen apelsine korjama ja ajan raha kokku ja tulen tagasi. Airi toob maa peale tagasi, kirjeldades elu arbuusi-istanduses, kus pole aega nuusatagi, rääkimata Facebooki ägedate piltide laadimisest ja päikese käes mõnulemisest. See on karm reaalsus, kus tuleb veeratada mitmekiloseid arbuuse enda pea kohal.

„Minu Amsterdam“ – oleksin oodanud veelgi paljastavamaid seiku just punastelaternate rajoonist ja narkovabadusest. Aga mulle meeldis, et autor ei hoidnud sõnu tagasi ja kirjeldas asju nagu nad olid. Ilma ilustamata. Eriti meeldis mulle, kuidas ta üht oma sõpradepaari iseloomustas, aga lugege ise.

Lisaks raamatule tuli tagasi Eesti ka üks mu sõber, kes aasta otsa Amsterdamis seikles ja elav raamat on ikka midagi muud.

Mu sõber on boheem kuubis, kellel pole oluline, kas ta elab telgis või viietärni hotellis, tal on peamine, et tal oleks töö, et maksta üür ja osta süüa. Raamatu autor ei läinud Amsterdami seiklema, vaid elama.

Tegemist on kahe täiesti erineva inimese ja täiesti erineva looga, kuigi nad pärinevad ühest ja samas linnast. Hollandist lugedes samastasin paljusid asju Saksamaal oldud ajaga. Nostalgia!

„Minu London“ – ma ikka veel loen seda. Ma ei suuda seda lugeda. Mulle ei meeldi see raamat. Aga ma tahan teada, mis edasi saab. Mulle ei meeldi kuidas see raamat kirjutatud on, aga mind huvitab, mida moekoolis õpetatakse. Mulle ei meeldi see kirjakeel, mida autor kasutab, aga samas loen ma ikka edasi. Lihtsalt pausidega. Ma ei suuda seda järjest palju tarbida. Iseenesest on teema nii kuradima huvitav, et ma ei saa raamatut nurka visata. Põhimõtteliselt sama huvitav kui Pariisi-elust pajatav raamat, aga Urmas kirjutas palju vabamalt ja mõnusamalt, kui Anu.

„Minu Brüssel“ – no pärast minu Ameerika ja Eesti raamatuid tõuseb see kindlasti kolmandale kohale ja „Minu Guatemala“ nihkub julmalt neljandale kohale.

Kuigi ma ei ole kunagi Brüsselis käinud, kujutasin ma seda linna elavalt ette. Vahur kirjeldab seda suurepäraselt, tõlgib kohanimedki ära, et minnes oleks kergem. Usun, et kui ma ühel päeval Europealinna satun, siis on mul teatmikuks kaasas just Vahuri raamat, kus alla joonitud just need kohad, mida leida tahaksin, mitte mõni sinise-punase-valgekirju turistiteatmik.

Kuigi Vahur kirjutab minu jaoks natuke liiga vähe oma esimesest suhtest – uudishimulik nagu ma olen, tahaksin rohkem detaile, aga seevastu korvab ta esimese osa vaikimise teise osaga. Näib, et Mare pole nii tagasihoidlik, kui Vahuri eks. Või ei sobi lihtsalt eksidest kirjutada.
Raamatust käis läbi paar tuttavat nime ja seetõttu oli äratundmisrõõm eriti mõnus.
Mind jäi uks asi kummitama – et võiks ka sinna Europarlamenti kandideerida… assistendiks või nii! :)

Head lugemist teilegi, soovitan soojalt. „Minu“-sari on Petrone Printi geniaalne idee ning absoluutselt parim sari. Loodan, et mõnekümne aasta pärast antakse välja kordustrükk sarjana – nagu Eesti Päevalehe raamatusarjad vahepeal olid.